Selgitab dr. Merike Immato

1. Kust ja miks on tekkinud inimestel hirm hambaarstide ees? Mida Te arstina arvate?

Hirm hambaarsti ees vōi ravivisiidile tulemise ees, on nagu iga teinegi hirm, inimese peas,  mõtlemises kinni. On mälestus kunagi kogetud protseduurist, kunagi kogetud valuaistingust, kunagi kogetud hirmust…

Kaasa aitab fakt, mõttemuster- ” võin haiget saada.”
Hirm valu tundmise ees.
Hirm olukorra ees, kus inimene ise ei saa midagi otsustada, vaid peab usaldama ennast arsti kätesse.
Olukord, kus inimesel endal kaob võimalus omada kontrolli – ei ole kergete killast.

Sellises olukorras võib inimene käituda kahel moel: leppides ja muutudes usaldavaks või mitte leppides ja muutudes kahtlustavaks.

Palju on aga viimase 10-15 aastaga muutunud ravivōimalused, k.a. valutustamise tehnikad ja ravimid. Seetõttu on ka hirm hambaravi ees, palju palju kordi vähenenud, juba päris harva esineb täiskasvanute seas paanilist hirmu või kabinetist välja jooksmist. Ehk on ka teadlikkus ja võimalused sellises olukorras hammaste ravimisega tegelemiseks kasvanud, lisandunud on ka narkoosis ravi läbiviimise vōimalus.

Kuid – varem mainitud paremad ravivõimalused on kordades vähendanud “hambaarsti ärevuse” esinemist. Lastel on tihti arstile tulles kaasa võetud hoopis kellegi teise hirm või kogemus.

2. Millist nõu annaksite patsientidele, kes on äreva meelega ja peavad tulema hambaarsti juurde oma hambaid ravima vōi suu ülevaatust tegema?

Usaldus – see on taolistes olukordades kõige tähtsam.

Siin saab inimene ennast ise aidata, võttes hambaarsti juurde tulemist kui endast lugupidamist, enda tervise eest vastutamist, enda isiksuse ja olemuse tundma õppimise protsessi. Muidugi on oluline tekkinud side arstiga ja kliinikuga, sest hambaravi protseduur on vägagi intiimne ja isiklik. Samuti on ju võimalik perearstiga nõu pidada ja vajadusel kergemaid rahustavaid ravimeid enne visiidile tulekut võtta. Või hoopis õppida enda ärevust juhtima, mis on ilmselt kõrge ärevuse fooniga inimesele hea oskus ka muudes taolistes olukordades. Kuid kindlasti soovitan usaldada oma hambaarsti, kes teeb alati kõik selleks, et inimene ennast igati hästi tunneks.

Muidugi ei saa eeldada, et ravitoolis olemine on sama kui SPA -s meemassaži saamine. Ravitoolis tuleb siiski läbi viia protseduurid, kus on kasutusel palju tehnikat ja seda tehakse selleks, et suutervis saaks paremaks ja tervemaks.

Et naeratus looks võimalusi ja annaks enesekindluse.

3. Kuidas rahustate patsienti vastuvõtu ajal ja kas see on üldse võimalik?

Vastuvõtu ajal on patsient, eriti hirmul patsient, alati suurema tähelepanu all.

Kuna arst siiski peab oma fookuse suunama suus tehtavale protseduurile, on patsiendi jälgimine tihti assistendi õlgadel. Kuid muidugi annab arstile tema kogemus arusaama juba suuresti patsiendi sisenedes kabinetti, kuidas käituda ja mida öelda või ütlemata jätta.

Seega – on hambaravi personal paljuski ka psühholoogi rollis, mis vajab oskuseid ja teadmisi. Neid aga Ülikoolis ei õpi, neid õpetab elu ja kingib inimloomus.

4. Millised on Teie kogemused kartlike ja ärevuses patsientidega?

Nagu varem mainisin, annab oskused kartliku patsiendiga suhelda – kogemus.

Kuid nii nagu arst õpib terve oma arstiks olemise aja käelisi oskuseid, nii areneb ta ka inimesena ja õpib tundma patsientide psüühikat. Kaasa arvatud ärevuse maha võtmist ja kindluse tõstmist. Kartlike inimetsega läheb lihtalt kauem, just esimesed visiidid, mil peab rohkem vestlema ja vähem ravima.

Olen kogenud rõõmu täiskasvanutest ja lastest, kes ületavad oma hirmubarjääri ja iga järgneva korraga on aina tublim ja tublim. Sellistel juhtudel on vaja tunnustada ja kiita inimest. Seda me ka teeme.

5. Kuidas saavad lapsevanemad ette valmistada ja toetada oma lapsi enne hambaarsti külastust?

See on väga, väga oluline temaatika. Väga.

Lapsed usaldavad kõigepealt oma ema ja isa. Seetõttu on vaja jälgida igat oma sõna ja olemist, mis annab lapsele märku – ole valvel, siin võib haiget saada!

Omaenda hirme ei tohiks lapsele edasi anda, lihtsalt sellepärast, et need on “minu hirmud minu mälestustes”. Laps on alati kui valge leht, kuhu ta koob ise sisse oma mustri – kas tulla rõõmsalt või hoopis kartes hambaarsti juurde.

Oluline on toetada lapse teekonda hambaarsti vastuvõtule, kuulata teda ära, rääkida vajadusest hambad üle vaadata ja hammaste pesemise tehnikat õppida. Nii lapse suu tervis kui kogu hirmukäitumise muster on mõneti kodu peegel, nagu ta seda on ka paljudes teistes tegevustes, rääkimistes, käitumistes.

On olemas vahvaid multifilme, õppefilme – mis aitavad vanemaid last ette valmistada. Toon siinkohal ära sellise veebiaadressi, nagu – suukool.ee – kus on toredad õppefilmid, nii lastele kui ka suurtele. Need on toitumisest, suuhügieenist, tervisekäitumisest jne. Tasuks neid kindlasti koos vaadata ja teha hambaarstile käigust üks tore seiklus, kus saab teada ja näha palju huvitavat. Kuid peamine – saab hambad taas terveks ravida, kui see vajalikuks osutub. See külastus võib ju olla sama põnev kui näiteks juuksuris käimine või mõnes mängutoas käimine….

Kõik algab suhtumisest ehk vanema valikust, olukorraga tegeleda. Tegeleda juba enne tulemist.

Emad/isad – pange oma mobiilid kotti või taskusse ja olge toeks oma väikestele sangaritele, kui Te nad hambaarsti vastuvõtule toote. Jätke ütlemata: “Ära karda, TA EI TEE SULLE MIDAGI!”

Kokkuvõtvalt: peamine sõnum on siiski inimese enda vastutuse võtmine. Nii oma suutervise eest kui ka paraku oma hirmudega tegelemise eest. Hambaarstid ja kogu kliiniku meeskond saab olla ärevuse maandamisel ja suutervise taastamisel vaid abistaja rollis.